Šåōåšąņū
Āčäåī óšīźč
ĀÓĒū Óźšąčķū
Ģčš
Šåōåšąņīā
Šåōåšąņīā
Źóļčņü ąāņī, ąāņīīįēīšū Šåģīķņ ĄŹĻĻ
|
Įīėüųą˙ įąēą įåńļėąņķūõ šóńńźčõ č óźšąčķńźčõ šåōåšąņīā
Äīźėąäū, ńī÷čķåķč˙, źīķņšīėüķūå šąįīņū, żźēąģåķąöčīķķūå įčėåņū č ųļąšćąėźč/ųļīšū Źīėėåźöč˙ źóšńīāūõ č äčļėīģķūõ šąįīņ äė˙ ńņóäåķņīā 
|
Šåōåšąņū ļī Āńåģčšķą˙ čńņīšč˙
Lahingulaev Bismarck
 Ńźą÷ąņü šåōåšąņ
|
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul
lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12
torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate
merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda
või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues
sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui
laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja
järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud
arvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks
soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat
olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres
roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut
kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena
sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid
need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile,
mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria
kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need
olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis
laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km).
Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli
määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni
6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased
ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja
”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise
seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev
jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-
hobujõulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis
üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse
laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille
pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise
nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga
mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship –
taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti
keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada
soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest
veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva –
”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni,
seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni.
”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee”
1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis
võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava
tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga
koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui
oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade
läbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks
põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste
kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa
mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud
piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale
pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku
kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa
allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud
juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt
juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast
mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise
veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust
1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-
mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks
saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles
vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad
osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai
ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja
ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”,
”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need
küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle
lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see
selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade
puhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”.
”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil
1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule,
kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina”
nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise
relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid
ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased
sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli
väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt
ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt
alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane
suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu
1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,
21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba
isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende
ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli
suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti
lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil
määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib
olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski
aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus
lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile, üks lahingulaev uputati
märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati
lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja
tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud
lahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –
”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe
lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja
lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus
hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud
lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu
ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid
lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks
- ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt
5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma
44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20
aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis
said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus
ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm
suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes
vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli
nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid
neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist
võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel
kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,
mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”,
”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu
korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega,
väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said
valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark
Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.
Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,
ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ühtlasi
esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.
Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja
algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”,
”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused
olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv – 114.
Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või
ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja
lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda
ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste
kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette
pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm
suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa
soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue
203-mm suurtükidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa
samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult
olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi
kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”,
”Suffolk” , ”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist
25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid
relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või
152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-
mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma
alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid
üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv
Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”
merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando
all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens.
Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk
mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole,
seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut
Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei
ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit
tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.
Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan
Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74
põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki
Grönimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja
jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et
tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau”
ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast.
Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne
lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt
admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta
mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja
jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust.
Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele.
22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,
mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.
Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse, võtsid
27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid
nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,
kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut
Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv “Scharnhorst” laskis selle
põhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam
liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele
saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma
konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste
suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva
“Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud.
“Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-
sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja
sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi
tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga
116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale
siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid
häireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,
täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tüüpi
“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa
laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis
kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti
lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult
pageda. Värskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel
koduvetesse harjuma jätta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”,
“Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis
plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” – “Õppus Reinil”. “Bismarck” ja
“Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja
“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid
“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad
all tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord.
6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa
lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse
pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid
ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tõenäolist
Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine
võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinübungi”
alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinübung”
uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja
“Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal
oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega
oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis
Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse
tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu
planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja
“Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks
kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu
inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku
juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid
ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,
kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”
jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli
jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi
“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten
Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid
märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele
Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid
britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma
peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni
lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti
luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid
Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra
mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma
lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud
ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on
viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel
oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki”
ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli
ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga
jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti
lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda
veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid
Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi
alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja
tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud
Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral
Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba
keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral
Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,
lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru
ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja
“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral
Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos.
Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm
kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva,
Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja
“Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus kibekähku
udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest,
kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka “Suffolkilt” tund
aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta
täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel
ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.
Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli.
Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end
suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.
Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.
Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid “Norfolk”
ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga
mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta,
et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of
Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile
saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz
Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa
laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja
juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri
ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas
tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate
raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa
laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma
laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks
viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24.
Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00
“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat
märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga
jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari
ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt
paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade
kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja
lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,
inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.
Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma
laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne
äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule
ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad
said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga
vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt
kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli
sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes
sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral
Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral
Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai
oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of
Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata
admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese
kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja
nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva
“Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse
keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et
suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks
vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt
lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade
tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord
tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva
poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga
kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil”
tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai
lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et
kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks
vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise
rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks
lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks
komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos
“Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond
(meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti
vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant
Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti
koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral
Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral
Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja
sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”,
mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla
“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele
sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid
lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja
“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai
käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning
Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku
osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja
paarkümmend hävitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe
vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa
lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka
“Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss
Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus
sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki”
reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et
sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks
“PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu
ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga
saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult
silmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale
“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa
laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp
kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini”
oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa
torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud
torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele
ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks
torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.
Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka
järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus
Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale
peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma
radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad
otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania
ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate
luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30
paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100
miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist
Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud
“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta
asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega
tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras
admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas
teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki
laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud
lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”
jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on
võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka
analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna,
kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul
kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida
“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka
Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks
| 1 | 2 | 3 | ńėåä. → |
